Ahoi! ( ehk Lauri 5 -lõiguline ponnistus olla deep)

It has been a while. Ei hakka üldse rääkima koolipäevadest, tegemistest või päikeseloojangutest, kus erkoranž triip oli siniste pilvede vahel.


Ons Tartu end ära tasunud? Küsimus, mis on mind kummitanud antud hetkeks päris pikalt. Mulle on antud (või olen ma selle ise välja teeninud) võimalus õppida Eesti eliitkoolis. Väljend, mis kutsub minus esile küllaltki tugeva vajaduse oksendada. Ei ole meil õpetajaid, kes on valgusaastates paremad Võru omadest, ei ole õpikud uuemad ega klassid avaramad. Kurat, Keerberg oli võrreldes minu praeguse õpetajaga palju parem. Kui keegi oleks mulle seda 2 aastat tagasi öelnud, naernuks ma ta välja.


Tegelikult ei sundinud keegi mind siia tulema, pigem vastupidi. "Saab Võruski õppida." Kuid siis tuli mängu kius. Tõesti, nii tobe, kui see ka pole, tulin ma Tartusse kooli jäärapäisest kiusust ja mässumeelest. Täpselt sama tunne valdab nüüdki, mõeldes oma edasise elu peale. HTG vilistlastelt oodatakse astumist ülikooli. Kuid ka kutsekoolide ainevalik on kohati täiesti mõistlik.


Mäletate, kui Meeli?, kes lõpetas kuldmedaliga keskkooli ja läks kutsekooli. "Mis mõttes? Miks ta nii teeb?Endal kõik teed lahti ja kutsekooli. Fuih!" Kuulujutud on väikeses linnas kiired levima.
See lihtsalt ei ole KELLEGI teise asi, mida kodanik X oma eluga peale hakkab.


Lõpetama peab positiivsetes toonides(ehk üks kulunud väljend) - õnn oli palju lähemal, kui oodata oskasin :)