Kansas – Dust in the wind
Palju olen ka minagi haiget teinud. Ära arva, et ma ei tea seda. Aga see, kui sa rõhud mu vigadele, ei aita. Eeldatavasti loodad sa, et ma tunnen end halvasti selle pärast. Ma loodan, et sa siiski tunned mind piisavalt ning tead ka seda, kas sel on mingit mõju. Ära muretse, ma ei kiusa sind enam. Parem ongi, usu. Kuigi tundub äärmiselt iseka otsusena. Ige teine lause, väljend vms on muutunud tänu enamasti Ühendriikide (kehvadele) filmidele naeruväärseks. Siiski on midagi, mida ma nendest filmidest ka endale tahaksin. Sellist tobedat suhet. Naiivset..head. Crossed fingers.
What about yesterday?
What about us?
Äärmiselt paljulubav aasta algus on olnud. Siikohal sooviksin ma palju jõudu ja jaksu soovida oma perearstile, tsiteerin: “ Ma uurin siin seda röntgenülesvõtet, luud on terved, küll veidi kõverasti koos. Aga pole midagi, soovitan viinakompressi, poole aasta pärast peaks korras olema.” Paljulubav, arvestades seda, et ma ühte oma sõrmedest ima valu tundmata liigutada ei saa. Ja et ta korralikult ei liigugi. Ja tühja sellest, et selle jama põhjuseks on kukkumine, mille dateering on 03.08.07. viinakompress ikka aitab. Anna andeks, et ma röövisin sinult 5 minutit, mille oleksid sa palju kasulikumalt saanud sisustada.
Kuulan R2 aastahitti hetkel, välismaist ofkoors, Eesti kräpist ma ei hakka rääkimagi. Miks selle Timbulimbu nimi, kes laulus heietab ainult, on eespool esitaja nime, miks ta nii kuulus on, miks ta kasutab teisi ära?

Üleüldine jama