Jadadabadu - ha

Täna oli siis meie viimane koolikell. Hommikul jooksime katiga kooli pilte üles panema. Ja sõõime viimast korda kooli sööklas põhikooliõpilastena. Koju ja kohe linna tagasi. Pahandasime Usinat(põhjalikult)
Klass oli väga..maitsekalt [J] kaunistatud. Sõime kooki ja Maive andis meile kätte 5. klassis joonistatud mina-pildid .
Ma olin tõsimeeli üllatunud, kui Oksana-Kristiina Jefimova mind kõrvale kutsus. Ütles: „Näe Lauri, ma tahtsin sulle kinkida papagoi, sest tema ka räägib palju, aga ma ei leidnud, ma annan sulle hoopiski pingviini. Ma hoian sulle pöialt, tuult tiibadesse, käi meil ikka külas ka.”
Ma ei osanud midagi muud selle peale teha, kui ulatada talle lill ja öelda midagi stiilis, et vabandust, et ma nii sõnakuulmatu olin.
Järgmine ohver oli...Elvi Keergberg. Peale kätesurumist ja lilleulatamist ltegi ta mulle pisikese Heimlichi võtte. Ma poleks uskunud, et selles vanas naises nii palju jõudu peitub. Raudsed närvid.
Merle Sulg... minu silmis kõige enam austust vääriv õpetaja. Õpetaja.
Aktus. Josephil oli nii kuradima hea kõne.
Munamägi. Palju pildistamist.
Hiljem linn. E.Sandra,Delia, Verro, Helena, keegi veel vb.
Sõnumid. Tunded. . Nad lihtsalt on. Mis ma teha saan? Sa näitasid üles huvi ju Ühesõnaga..nevermind.
[Äärmiselt ebahuvitav sissekanne]
Olete kallid mulle. Ärge seda emotiinset osa sellest lausest tähele pange.