Üks tavaline päev

Niisiis täna on 14. veebruar. (aka sõbrapäev) Käisin eile maksis korraks. Kõik oli liiga punane, müüdi täiesti mõttetuid südamekujulisi asju. Ja inimesed ostsid neid, mitte vähe, vaid ikka kümnete kaupa. Aga kas inimesed mõtlevad, et kui nad korra aasta jooksul viivad nad oma tuttavatele, keda nad peavad enese sõpradeks, mingi sokolaadi, siis on andestatud see, kui ülejäänud 364 päeva ei tee nad teineteisest väljagi? Minu arvates ei tohiks see niiviisi olla. Sõbrad peavad ikka alati olemas olema. Nojah..tegelikult on ju meeldiv, kui sinust välja tehakse. Eestlased on jällegi üle võtnud ameeriklaste tobeda püha. Aga te vaadake natuke nende elu, vaadake kuhu nad on välja jõudnud. Nende jaoks on ideaalne elu umbes selline: isa käib tööb, ema koduperenaine, lapsed koolis, kõik on nähtavasti ideaalne. Keep smiling. Tegelikult jõuab isa koju õhtul hilja, ei viitsi, arvatavasti ei jõuagi laste, ega oma abikaasaga tegeleda, võtab õlu ette ja vahib tühja näoga telerit. Ema jällegi ei taha segada oma abikaasat, kuna mõistab, et mees on väsinud, ta käib ikkagi tööl. Lastel on enamvähem vabad käed, teevad mida soovivad. Ja siis, kui lapsed on juba suured, siis vanemad imestavad miks küll neist välja ei tehta. Elu elati täiesti mööda.
Ja kas selllel on mõtet? Ei ole ju.
Niisiis- hooli oma ligimestest ja sõpradest, öelge neile võimalikult tihti, kui tähtsad nad sulle on. Ja ära ületähtsusta mingeid mõttetuid tarbimiskultuuri "tähtpäevi".


Tsau